Eesti inimarengu aruanne (EIA) 2026 „Haridus ühiskonna peeglis” toob välja, et Eesti haridus on maailmas tunnustatud, kuid süvenev hariduslik ebavõrdsus ohustab meie edulugu, ulatudes kooliseintest kaugemale – tervisesse, tööturule, õigussüsteemi ja peresuhetesse.
Eesti haridus on edulugu, paikneme inimarengu indeksis kõrgel kohal, Eesti õpilased on PISA tippsooritajate seas ning meie alusharidus on paljudele riikidele eeskujuks. Ent hariduse eduloo sees on praod, mis ei ole enam juhuslikud. Aruanne toob välja, et vanemate sissetulek on üha enam seotud laste haridustulemustega. Ent ka kool võib hariduslikku ebavõrdsust nii leevendada kui süvendada. Kui koolis on süsteemselt puudu headest aineõpetajatest, ei ole õpikeskkond arendav – sõltumata laste kodusest taustast.
Üks haridusliku ebavõrdsuse põhjuseid peitub selles, et Eesti haridusest on saanud kõigi ootuste kogumiskoht. Kõik teavad, mida kool peaks veel tegema, kuid vähesed julgevad küsida, mida kool ei peaks enam tegema. Tulemuseks on õpilaste vähene õpirõõm, noorte kehv vaimne tervis ning õpetajate ja koolijuhtide kurnatus. nimarengu aruande autorite sõnul on vaja õpetajatele anda aega – aega suhete loomiseks õpilastega ja õpetada inimeseks olemise kunsti.
Aruanne toob välja, et haridusliku ebavõrdsuse tagajärjed väljuvad kooliseinte vahelt. Nad ilmuvad haiglajärjekordadesse, politsei statistikasse, lähisuhtevägivalla juhtumitesse, toimetulekutoetuste registritesse. Politsei andmetel on noorte jaoks kõige riskantsem aeg koolipäeviti kella 14–20 vahel, just sel ajal pannakse alaealiste poolt toime enim õigusrikkumisi. See on ühtlasi huvihariduse ajaaken, ometi osaleb 16–19-aastastest noortest huvihariduses vaid veerand.
Viimase kümne aastaga on Eestis hariduse kohta kirjutatud vähemalt 420 000 lehekülge analüüse ja uuringuid. Probleem ei ole selles, et me uurime liiga vähe. Probleem on selles, et me ei kasuta piisavalt seda, mida juba teame.
Aruande järgi on üheks takistuseks jagatud vastutus, mis praktikas muutub sageli jagatud vastutamatuseks. Teadmine on killustunud ministeeriumide, ülikoolide ja uuringufirmade kodulehtedele. Nii tekib paradoks: me kordame uuringuid, sest me ei tea, et need on juba tehtud. Samuti ei kasuta me hariduses e-riigi potentsiaali. Tugineme hariduslõhe mõõtmisel endiselt küsitlustele, kuigi vajalikud andmed on registrites olemas.
Eesti inimarengu aruanne 2026 „Haridus ühiskonna peeglis” koosneb kaheksast peatükist ning selle on koostanud ligi 100 inimest – teadlastest praktikute ja poliitikakujundajateni.
